Jalutuskäik Regent Canal'i kaldal
Jalutuskäigu pikkus 6.5 km
Angel
Regent's Canal on tegelikult ilmatu pikk (14 km), aga meie läbime seekord väiksema lõigu sellest. Kanal pole ajaloo mõttes väga vana. Veel 18. sajandil laiusid täna külastataval alal aasad ning paika kutsuti Londoni meiereiks. Nimi on antud kanalile kuningas George IV järgi, kes oma isa, George III vaimuhaiguse ajal, kümme aastat riiki valitses nime all Prince Regent. Muide, number kolm näib olevat valitsejatele õnnetu number, nii George III, sakslaste Otto III ja venelaste Peeter III on ajalukku läinud suurte ebaõnnestumistega.
Alustame oma retke metroojaamast Angel. See jaam on saanud oma nime siin kunagi asunud kõrtsi järgi. Pöörame paremale ja liigume sadakond meetrit kirdesse. Sel teekonnal me juba ületame kanali, aga ei märka seda. Nimelt jookseb kanal selles kohas umbes 800 m lõigul tunnelis maa all. Peagi pöörame paremale tänavale Duncan Street. Liigume tänava lõpuni kuni ees oleks nagu mingi park. Tegelikult olenevalt aastaajast võib läbi puude kanal juba näha olla. Otstarbekam oleks liikuda mööda kanali vasakpoolset kallast. Sinna pääsemiseks tuleb minna läbi väikese punastest kividest postidega aiavärava ning trepist alla.
Rada kanali ääres pole kuigi lai, kuid mugavalt kõnnitav. Kõnnitee on vee tasapinnast meetrijagu kõrgemal - selleks, et paadid jalakäijaid ei pritsiks. Seda teed pidi me kõnnimegi mitmeid kilomeetreid.
Esimesed 30 minutit võimegi jälgida kõikvõimalikke paate, praame ja pargaseid ning neil kihavat tegevust. Pane tähele ka kanalil olevaid rohkeid lüüse.
Esimese peatuse, et jalgu puhata, võiksime teha kenas kohvikus Towpath Cafe. Kõrval on ka restoran Proud East.
Liikudes 150 meetrit edasi, pöörab kanalilt ära üks umbsopp, millel nimeks Kingsland Basin. Tasub ka uudistada, seal on koguni laevukese pardal asuv köögiviljaaed.
Nüüd võime edasi jalutada. Pärast seda, kui kanal pisut paremale pöörab, näed teisel kaldal suuri silindrilisi terassõrestikke. Taolisi on linnas ka mujal palju näha. Need on kunagised gaasihoidlad, mida kutsutakse "gasometer". Selle sõrestiku sisse kerkis allolevast süvendist gaasi jõul altpoolt lahtine tsistern, mille hermeetilisust hoidis allolev vesi. Andekas leiutis, aga tänapäeval need enam kasutuses ei ole.
Edasi minnes jõume pargini. Selle sissekäigust kahel pool on madalad kaardus müürid, millel kiri "Victoria Park". Sealt vahelt võimegi siseneda parki, kuid pargis pöörame esimesel võimalusel paremale ja jätkame kanaliga paralleelselt. Paarisaja meetri pärast jõuame väikesele platsile, mille ääres seisavad nudisabaliste koerte kujud. Neid kutsutakse Dogs of Alcibiades. Läheme veel sada meetrit edasi ja pöörame vasakule, sillale, mis viib järvekesel olevale saarele. Saarekesel näeme ehtsat Hiina pagoodi. Lahkume saarelt teist silda mööda ja minnes järvekesest idaküljelt mööda, jõuame kohvikuni Pavilion. Jällegi üks võimalus kohvi juua ja pisut maiustada. Kohvikul on uhke klaaskuppel ja väliterass otse järve kaldal. Loodame, et su meeleolu ei riku see, et sellessamas kohas oli II MS ajal sõjavangide laager.
Lahkume pargist mööda tänavat Old Ford Road. Teel möödume India rahvusroogade restoranist, mil arusaamatutel põhjustel on nimeks City of Paris. Mõnedsajad meetrid edasi on paremal pool teed veel taimetoidurestoran. Aga kui sa sellest huvitatud pole, siis vaata hoopis vasakule. Seal asub V&A Museum of Childhood (V&A on kõigile londonlastele väga tuntud lühend - Victoria and Albert, kunagine kuninganna ja tema abikaasa). Maailma vist suurim kollektsioon kõigest, millega saab lapsepõlves mängida. Kui soovid seda külastada (see on tasuta), siis sissekäik on järgmise ristuva tänava, Cambridge Heath Road poolt. Meie jalutuskäigu lõpp-punkt, metroojaam Bethnal Green, on 200 meetrit muuseumi sissepääsust lõuna poole. Võid muidugi teha pisikese jõnksu üle tee pisikese pargi taha, et kõndida toreda nimega tänavakesel: Paradise Row. Enne metroosse sisenemist pane tähele mälestusmärki üle tee - Stairway to Heaven. See mälestab 173 inimest, kes hukkusid II MS pommitamise ajal siinsamas. Nad ei hukkunud pommidest, vaid rüselemisest tõtates varjendisse, milleks oli sel ajal veel pooleldi ehitamisel olnud valgustuseta metroojaam.