City of London jalutuskäik

Esiteks selgituseks. See sõna "City" kirjutatakse suure tähega ja tähistab Londoni vanimat linnaosa, mis on pisut rohkem kui üks ruutmiil suur. Kuna suulises kõnes pole suur- ja väiketähe erinevust tunda, siis kasutatakse sageli nime "Square Mile".

Alustame oma jalutuskäiku metroojaamast Tower Hill. Jaam on saanud nime lähedal asuva kindluse järgi, mida nii kutsutakse. See on siis andnud oma nime nii metroojaamale (mis algselt paiknes mõnisada meetrit läänes) kui ka Londoni tuntuimale sillale. Tower'i kindluses on küll kuus torni, aga nimi pärineb torni moodi ehitisest White Tower, millest kogu kindlus alguse sai.

Metroost väljudes liigume hotelli ees ja pöörame paremale, siin näeme tükikest linnamüüri ja selle ees keiser Trajanuse kuju, mille tõstetud käe sõrmede vahele mõnikord naljamehed on banaani pistnud. Müür rajati nähtavasti linna kaitseks umbes aastal 120, kuid sel oli ka ülesanne, et sundida linna sisenevaid kaupmehi väravas maksu maksma. Aga kui tahame lähemalt kindlust näha, siis saame trepist üles minna metroo sissepääsu kohal olevale platsile. Seal asub hiigelsuur päikesekell, mis rajati sinna 1992. aastal.

Liigume nüüd tagasi ning paremale jääb Trinity House, selle ees on kena park nimega Trinity garden. Läheme sellest läbi tänavale Byward Street. Park on kena, seal on ka memoriaalid I ja II Maailmasõjas hukkunuile, aga teadkem ka seda, et see on just seesama koht, kus enamasti hukati Toweri vange. Toweris sees on hukatud vaid 21 inimest, sealjuures 11 neist just 20. sajandi algul (Saksamaa spioonid).

Jalutades tänaval lääne suunas näeme vasakul kirikut All Hallows by the Tower. Kui õnnestub sinna sisse pääseda, siis näeme seal lõiku põrandast, mis on tegelikult lõik 7. sajandi tänavasillutisest. Samuti näeme seal ehk ka kirikuraamatut, millesse on jäädvustatud USA kuuenda presidendi John Quincy Adams'i abiellumine selles kirikus 1797. aastal. Otse kiriku vastas üle tee on maja, mille suurtest kaarjatest ustest oli esialgne sissepääs siinsesse metroojaama.

Liikudes vastavalt kaardil näidatule edasi jõuame edasi kena pargikeseni, mis asub kunagises kirikus St Dunstan in the East. Keskaegne kirik, mida tublisti ehitati ümber veel 18. sajandil, sai II Maailmasõjas pommitabamuse ning püsti jäi vaid torn, mille on projekteerinud vanameister Sir Christopher Wren (kelle projekteeritud on üle 50 kiriku Londonis). Ala muudeti pargiks 1971. aastal. Siinsamas lähemal kui sada meetrit on veel kirik St Mary-At-Hill, mille projekteeris pärast suurt Londoni tulekahju juba mainitud mees.

Möödume hoonest Watermen's Hall. Seal asus ühe "livery company" peakorter. See temin tähistab kaupmeeste ja käsitööliste ühendust, mida kokku oli londonis 110. Keskaegsest Tallinnast oleks ehk parim vaste "gild".

Jõuame monumendi juurde, mida kutsutaksegi lihtsalt Monument. Selle projekteerisid Christopher Wren ja Robert Hooke suure 1666. aasta tulekahju mälestuseks. See on 61.5 meetrit (202 jalga) kõrge ning just nii kaugel ida suunas sai tulekahju pagaritöökojast alguse. Tulekahju põhjustajana poodi üles üks välismaalasest kellasepp, kes tegelikult ilmselt ei viibinud isegi sealkandis. Torni tippu viib keerdtrepp 311 astmega. Ülal on rõdu ümbritsetud võrega, sest sealt kippusid inimesed alla kukkuma või hüppama. Paradoksaalsel kombel ongi samba otsast rohkem inimesi surnuks kukkunud kui hukkus mainitud hiigeltulekahjus. Samba otsa oli kavas panna kuninga kuju, kuid Charles II keeldus viisakalt öeldes, et tema ei süüdanud seda tulekahju.

Teel edasi möödume vist maailma väikseimast "mälestussambast". Maja seinal on kahe juustutüki pärast kiskleva hiire kuju. Nimelt olid kunagi kaks ehitustöölist läinud kaklema selle pärast, kumb kumma võileiva oli ära söönud. Rüseldes kukkusid nad tellinguilt mõlemad surnuks. Aga võileiva olid hoopis hiired nahka pistnud...

Edasi jõuame paika Leadenhall Market. Turgu siin enam pole, aga pisikesi poekesi küll. Projekteerititud Horace Jones'i poolt valmis see 1881. aastal. Imekaunis koht, tasub kindlasti vaadata. Siin on ka mitu korda filmitud Harry Potteri filmide jaoks. Nimi tuleneb kunagi 14. sajandil seisnud hoonest (lead-roofed).

Möödume majast 54-55 Cornhill. Maja fassaadilt vaatavad meid pisikesed kuradikesed. Räägitakse, et maja ehitamise ajal oli olnud vaidlusi omandiõiguse pärast naaberkrundil elanud kohaliku kiriku vikaariga. Ning kiusu pärast lisatigi need tigedalt vaatavad kuradikesed fassaadile.

Järgmine huvitab objekt me teel on St Michael kirik. Kirik on tihedalt surutud palju uuemate majade vahele, kiirustades võib mööda minna. Just selle kiriku aias hakkas mees nimega Pasqua Rosée 1652. aastal pakkuma uut huvitavat jooki nimega kohv. See olevat olnud üsna kibeda maitsega, kuid osava reklaami abiga muutus populaarseks. Juba 1663. aastal oli Londonis 83 kohta, kus kohvi pakuti.

Järgmisena jõuame tänavale Lombard Street. Tänava nimi on seotud Itaalia rahameestega, kes siin 14. sajandil koha leidsid. 5-10 Lombard Street asus 1691. kuni 1785. aastail Lloyd's Coffeehouse (peremees oli Edward Lloyd). Selles paigas kogunesid kohalikud äri- ja kaupmehed. Et maandada riske, hakkasid nad kahjude vastu omavahel lepinguid sõlmima. Praeguseks on Lloyd's maailma juhtivamaid kindlustusseltside ühendusi.

Edasi võime liikda Royal Exchange maja juurde. Praegu on seal kohvik, poekesed ja mõned bürood. Majja võime siseneda ka tagauksest, otse ukse lähedal on Paul Julius Reutersi kuju. See juudi päritolu (ja algselt teist nime kandnud) mees organiseeris ühe maailma suurima teadeteagentuuri.

Kui oleme ühe kohvi joonud, võime eestuksest väljuda ning imetleda platsi, kus on üks sõjamonument ja Duke of Wellington ratsakuju. Wellingtoni hertsog kodanikunimega Arthur Wellesley oli Waterloo võiduka lahingu juht 1815. aastal ja ainus mees, kel on Londonis kaks ratsakuju (teine on Hyde Park Corner nimelises kohas). Vasakule vaadates näeme veel üht kuju, seal seisab Henry Greathead, mees kes mõtles välja läbinduskilbi, tänu millele sai teoks maailma esimene metroo. Samal pisikesel platsil oli ka esimene avalik tasuline tualett. Sellest ajast ongi WC-sse minekul tavaks seltskonnas öelda: "I'll spend a penny."

Otse kõrval on Bank of England hiigelsuur hoone. Hoonesse tavainimene mõjuva põhjuseta ei pääse, aga nurga taga on ka muuseum, kus saab kõike rahaga seotut näha.

Liigume veidi edasi ja näeme veel üht sammastega maja. See on Mansion House, City linnapea residents. Mitte Londoni, vaid City linnapea, need on erinevad isikud. Esimene selline ametiisik oli Henry Fitzailwin, kes asus ametisse 1189. aastal. See amet praegusel ajal saadakse vaid üheks aastaks, palka pole ette nähtud ja kõik esinduskulud tuleb ise katta. Ametisse saamise kord on imekeeruline, vastav diagramm täidab A4 lehe üsna tihedalt. Ometi ametisse soovijaist puudust ei ole.

Läheme edasi mööda tänavat nimega Poultry, mis peagi muudab nime ja saab nimeks Cheapside. "Cheap" tähendas vanas inglise kõnepruugis turgu ja just see siin kunagi oligi. Sellelt tänavalt hargnevad näiteks Bread Street ja Milk Street, kõnni nagu supermarketis.

Pöörame paremale tänavale Ironmonger Lane, siin elasid metallikaupmehed 12. kuni 15. sajandil. Nurgal on maja seinal pronksist piiskopi bareljeef. See on Thomas Becket, kes siin sündis 1120. aastal. Becket mõrvati otse kirikus kuningas Henry II käsul ning kuulutati hiljem pühakuks.

Pöörame tänavale Gresham Street ja näeme taas Sir Wren'i projekteeritud ilusat kirikut.

Teekonna lõpetame ostu- ja meelelahutuskeskuses One New Change. Seal saame keha kinnitada ning liftiga katusele sõita. Sealt avaneb suurepärane vaade katedraalile St Paul's ning mitte ainult...