See sinine on Londoni kõige kitsam mitmekorruseline elumaja. Hyde Park põhjaservas on küll kitsam maja, kuid see on ehitatud augu täiteks ja elanikke selles pole.
Google Maps abil võid ka ise veenduda, et see maja on ka tagantpoolt sama kitsas, ei lähe tagant laiemaks.
Puu, mille on istutanud Venemaa tsaar Peeter I oma diplomaatilise missiooni ajal Inglismaale.
911 mälestusmärk Olümpiapargis. Tehtud mõistagi purunenud hoonete tükkidest.
Mälestusmärk asub väikesel künkal, kuhu tuleb minna trepist. Aga hoolitsus kõigi eest paistab silma - tagaküljel on ka eraldi juurdepääs ratastooli kasutajaile.
Inglismaal kehtib 1832. aasta seadusega kord, et kui mingi korteri akendesse on paistnud 20 aasta kestel päikesevalgus, ei tohi sinna ette enam midagi sellist ehitada, et see varjaks valguse. Akendel on selle kohta ka vastavad sildid. Selliseid silte on mitmes kohas, see vaade on kiriku aias asuvast kohvikust.
Üks vanemaid kujusid Londonis maja fassaadil.
Tegin kohapeal klõpsu ära, kodus hakkasin fotot täpsemalt uurima. See firma, mille fassaadil kuju asub, pole "brothel", nagu pildilt paistab, vaid "Sotheby's'". :-)
Thomas Becket, Canterbury piiskop, oli sündinud siin lähistel. Piiskopil tekkis konflikt kuningas Henry II-ga kiriku õiguste pärast. Neli kuningale lähedast isikut mõrvasid ta Canterbury katedraalis. Kuningas tegi näo, et tema pole asjasse segatud - poisid pisut hullasid, anname andeks. Becket kuulutati peagi pühakuks.
Jaama Liverpool Road kõrval. Children of the Kindertransport.
Tegemist oli päästeprogrammiga novembri 1938.a. ja septembri 1939.a. vahel, kus umbes 10000 enamasti juudi rahvusest last evakueeriti Saksamaalt Austriasse, Tšehhoslovakkiasse ja Suurbritanniasse.
Kunagi oli see kirik (St Mark's Church), aga nüüd on muudetud söögikohaks.
Ka aiandusmuuseum asub endises kirikus. Ega see midagi erilist pole, aga kuna on tasuta, võib ehk läbi astuda.
Kassi kuju. Nii tiheda võre taga, et raske näha. Aga juures oli silt, et hakatakse restaureerima.
Richard Whittington (1354..1423.a.) oli jõukas mees ja hilisem Londoni linnapea. Legend räägib, et algkapitali oma rikkusele sai ta oma kassi müügist. Seda ei pruugi me uskuda, aga huvitav legend igal juhul.
Punktis 213 on juba kirjeldatud üht mälestusmärki kirjanikule Oscar Wilde. Aga on teinegi. Mööda King's Road umbes kilomeeter edelasse, maja nr 250 kõrval. Väga kummaline onjekt. Tartus on küll ilusam.
Kuju on selles kohas ilmselt seepärast, et siit vaid pool kilomeetrit eemal kirjanik elas ja sealtsamast majast ta ka vangimajja viidi.
Sadu meetreid selliseid käiguteid, mis on rajatud 20. sajandi alguses. Mingit muud mõtet ei tundu olema, et lihtsalt kena on... Näha on, et üht-teist remonditakse, aga suhteliselt räämas mulje jätab. Aga kunagi jalutsid siin laiades lumivalgetes kleitides daamid...
Kell, millega surmamõistetule hommikul teada anti, et tema viimne päev on saabunud. Kahjuks see siin on koopia, mitte originaal. Asub kirikus Holy Sepulchre.
Pood, millest kirjutas Dickens. Hea reklaam muidugi, aga ega keegi täpselt ei tea, kas Dickensi kirjeldatud pood just siin asus.
Muide, kui hoolikalt vaatad, siis vasakul oleva maja seinal on jälg mingist varasemast liitunud ehitisest. See nagu vihjaks selle poe suhteliselt hilisemale ehitusajale?
Üks jaama Gloucester Road (häälda: gloster!) perroonidest on rongide poolt kasutamata ja seal toimuvad kunstinäitused. Ma ei saa garanteerida, et seal neidsamu asju näed, aga midagi on seal kindlasti.
Metroojaama Farringdon koridoris on seinal imelik tekst. Tunduks, nagu oleks inglise tähestik peegelpildis. Aga kui hoolsamalt vaadata, siis on selles "tähestikus" ebakorrapära, mis annab kokku lugedes JOHNSTON. Niiviisi meenutatakse kirjatüüpi, mida kõikjal metroos kasutatakse. Johnston (ehk Johnston Sans) on kirjatüüp, mille disainis Edward Johnston. Seda kasutatakse 1913. aastast. Kui sul muidu silma pole seda kõikjal ära tunda, siis pane tähele - täpid tähtede "i" ja "j" kohal on väikesed rombid.
Seda kirjatüüpi on hiljem pisut muudetud. 1979. aastal jaapani disainer Eiichi Kono tegi pisikesi muudatusi proportsioonides. 2016. aastal taas pisut muudeti kirjatüüpi, et see sobiks digitaalseks esituseks ning lisati sinna uusi sümboleid. Praegu kutsutakse seda Johnston100.
Metroojaam Morden. Hoone on välimuselt üsnagi ilmetu. Ei midagi erilist. Nimi kah kuidagi tuhmivõitu. Aga see on Londoni lõunapoolseim metroojaam. Ning erilise absurdina asub liinil Northern. Ehe näide sellest, et ka metroo rajamisel ei lähe esialgsed plaanid ja tegelikkus kokku.
Tate Modern, endisest elektrijaamast ehitatud moodsa kunsti muuseum. Väljast vapustavalt huvitav. Seest... Mitte just eriti.
Üle 400 meetri pikk jalakäijate tunnel. Seda mööda pääseb metroojaamast kolme erinevasse muuseumi ning vihma käes peab kõndima vaid kümme-viisteist meetrit.