Chelsea jalutuskäik

Chelsea asub kesklinnast mõneti eemal, kuid see ei tähenda, et näiteks peatänava (King's Road, kunagine Charles II eratee sõiduks Hampton Court'i) poed ja kohvikud kesklinna omadele alla jääksid. Omal ajal oli siin väikene külakene ja midagi selle atmosfäärist on ka praegu tunda. Nimi tähendab kohta, kust kriiti laevadel maha laaditi ja väetisena laiali veeti. Aastal 1703 oli siin 300 pisikest maja, kuid siis hakkas elanike arv kiiresti kasvama.

Saabume metroorongiga jaama Sloane Square ja väljume rongist. Aga ei tasu kiirustada lahkumisega. Vaatame korraks, mis on perrooni kohal. Seal on mingi suur kandiline sinine toru. Seal sees voolab Westbourne'i jõgi. Jõhi, mis algab Hampsteadist oli juba ammu maa-alusesse sängi juhitud, kuid jäi jaama ehitusel ette. Nii tuligi see torusse suunata. Muide, seda toru on ka jaama sisenemata võimalik näha, kui lähedal tänaval majade vahelt õigest kohast vaadata. Aga oma kogemusest ütlen, et seda kohta on raske leida.

Väljume jaamast väljakule nimega Sloane Square. Väljak pärineb 18. sajandist ja seal on peamiselt 19. ja 20. sajandil ehitatud majad. Väljakul asub purskkaev, millel Venuse kuju. Kuju pärineb 1953. aastast ja asetseb millegi suure vaasi taolise kohal. Aga vaatame seda lähemalt, "vaasi" küljel on graveeritud kujutis, millel kuningas Charles II oma armukesega istuvad jõe kaldal ja vaatavad möödaujuvaid luiki.

Liigume edasi mööda tänavat King's Road vasakult poolt maja, mis kannab nime Peter Jones. Kohas, kus maja lõpeb, vaatame vasakule. Kitsas põiktänavas on lustakas kuju üle postikese hüppavast poisist. See on vihje lähedalasuvale koolile, mida ka peatselt näeme.

Peatselt teeme pisikese kõrvalekalde vasakul asuvasse Duke of York nimelisele väljakule. Seal asub ka söögikoht, kus võime pisut einestda, aga seal asub ka eelpool mainitud koolihoone. See rajati 1801. aastal sõjas hukkunud sõdurite lastele. Praegu asub seal kunstikollektsioon nimega Saatchi Gallery.

Sealsamas seisab ka kuju, millel koheva parukaga mees. See on Hans Sloane, mees kes oli kutselt arst, kuid kõige rohkem tuntud selle poolest, et tema kollektsioon pani aluse British Museum'i kogudele. Tema järgi on nimetatud väljak ning metroojaam, kuid midagi seoses temaga näeme ka edasisel teekonnal.

Sama väljaku edelapoolses otsas on sillutises pikk kiviplaat, millele raiutud omaaegse King's Road kaart oluliste objektidega.

Läheme edasi. Keerame vasakule Tänavale Cheltenham Terrace ja siis paremale tänavale St Leonard's Terrace. Eemal näeme läbi suletud pargiala suuri punasest hooneid. See on Royal Hospital. Selle projekteeris Christopher Wren ja selle laskis ehitada kuningas Charles II, et majutada sõjaveterane. Sisuliselt oli see miskit luksusvanadekodu sarnast. Ning praegugi saab sinna elama minna, kui suudad tõendada, et oled teeninud Briti sõjaväes, vähemalt 65 aastat vana ja pole sugulasi, kes ülal peaksid ning hoolitseksid. Asukaid kutsutakse Chelsea Pensioners.

Liigume mööda tänavat edasi, maja nr 18 juures paneme tähele sinist plaati, millelt saame teada, et siin elas Bram Stoker, Dracula autor. Vasti pöörame vasakule tänavale Durham Place. Siit saame veel imetleda Royal Hospital hooneid läbi pargi. Aga teisel pool seisavad elumajad, mis igaüks maksavad umbes kuus miljonit naelsterlingit. Pidagem seejuures silmas, et hooneosa, mida meil kiputakse kutsuma ridaelamu boksiks, on siinmail iseseisev maja ning kannab oma numbrit. Ei mingeid murrujooni!

Pöörame tänavale Royal Hospital Road, teadagi, mille järgi nimetatud. Tänaval on National Army Museum, mis näitab armee ajalugu 17. sajandist tänapäevani. Modernne hoone seisab kohal, kus kunagi oli maja, kus elas Sir Robert Walpole, esimene briti peaminister. Maja hävis plahvatuses aprillis 1941. aastal.

Pöörame vasakule, tänavale Tite Street. Siin majas number 34 elas kümme aastat Oscar Wilde, kes armastas kirjutada toas vaatega tänavale. Ning siit majast ta ka vangimajja viidi...

Oleme peeaegu Thames'i äärde jõudmas, aga keerakem paremale - Dilke Street. Siin asus kunstnike klubi. Aga põigakem korraks kohta Clover Mews. Siin asusid kunagi tallid ja elas teenijarahvas. See nimetus - Mews - on väga iseloomulik Londonile ja mujal seda peaaegu ei kohta. Tegemist on teenindustänavaga. Jõuka pere elamus läks vaja teenijaid, aga ka varustust, näiteks toiduaineid. Aga ega siis piimamehel sobinud härrastemaja peauksest sisse astuda. Selleks oligi teenindustänav, kust tagaukse kaudu kraami sisse viidi ja hobuseid tõlla ette rakendati. Aja jooksul tallid kadusid ning muutusid sageli garaažideks. Ning teenijate asemel asusid majadesse sageli elama kunstnikud, poeedid ja muud loominguinimesed. Eriti "kuldseil kuuekümnendail" olid need vägagi nõutavad elukohad. Muide, Bathurst Mews (Hyde Parkist põhja pool) on minu teada ainus sellistest tänavatest, kus ikka veel ehtsaid hobuseid tallis näha võib.

Tänav lõpeb ja otse ees on Chelsea Physic Garden. Londoni vanim botaanikaaed, sisaldab ≈5000 erinevat ravimtaime. Asutas selle Worshipful Society of Apothecaries aastal 1673, peamiselt selleks, et arstiks õppijad saaksid erinevaid ravimtaimi tundma õppida. Ettevõtmist toetas Sir Hans Sloane, kelle kuju on ka aias. Siin kasvab Suurbritannia kõrgeim oliivipuu. Ning siin on kasvuhoone huvitava nimega Tropical Corridor. Maa andis Sloane vaid kasutada, mitte päriseks. Maa kasutamise rent oli 5 naela kuus. Ning seda raha makstakse Sloane'i järglastele seniajani! Võimalik vaid Inglismaal.

Nüüd viimaks jõuame jõe äärde. Pisut ida poolt on hästi näha üle jõe Battersea pargis asuv Golden Peace Pagoda, ehitatud 1984, kingitus Jaapani budistidelt. Aga ise asume kohas Chelsea Embankment. See tähendab, et veel 19. sajandi keskel oleksime praegu jalgupidi vees. Jõe kallast on täidetud, et selle alla rajada kanalisatsioon. Varem jooksid tänavailt solgitorud otse jõkke ja olukord muutus tasapisi väljakannatamatuks. Oli isegi juhus, kui parlament pidi nädalaks istungid katkestama väljakannatamatu haisu tõttu. Kalda täitmise tõttu tekkiski ilus pargiala ning uus tänavake, Cheyne Walk. Kes küll sellel tänaval pole elanud!

Keith Richards [maja nr 3]; Mick Jagger ja Marianne Faithfull [48]; helilooja Ralph Vaughan Williams [13]; Elizabeth Taylor [22]; Dracula autor Bram Stoker [27]; filosoof Bertrand Russell [14]; kunstnik Dante Gabriel Rossetti [16]; kirjanik George Eliot [4]; peaminister David Lloyd George [10]; insenerid Marc ja Isambard Kingdom Brunel [98]; jalgpallur George Best

Ning kunagi palju varasemal ajal elas siinseil aladel kuningas Henry VIII ja tema tütar, kellest hiljem sai kuninganna Elizabeth I.

Tänava keskel võime teha pisikese põike tänavale Oakley Street, et näha maja nr 42, kus elas kunagi Bob Marley.

Oakley Street nurgal on skulptuur Boy with Dolphin (1975), mille autor David Wynne on iseõppinud kunstnik, ametilt zooloog. Kuju on tehtud autori 9-aastase poja järgi ning tundub eiravat füüsikaseadusi, poiss hõljub õhus omades imepisikest toetuspunkti. Vaadates jõe poole, näeme tumerohelist putkat. See on Cabmen Shelter, üks kolmeteistkümnest säilinust. Seal said voorimehed söömas käia.

Vahepeal võime teha põike tänavale Cheyne Row, et vaadata maja Carlyle's House. Thomas Carlyle on kirjutanud vist kõige põhjalikuma ülevaate Prantsuse revolutsioonist, kuid tänapäeval kirjanikuna eriti austatud pole tema väga rassistlike ja antisemiitlike vaadete tõttu.

Kohas, kus Cheyne Walk lõpeb, on kirik - Chelsea Old Church. Kirik sai II MS pommitabamuse, kuid on ilusasti taastatud. Kiriku tagant leiad aiakese tagant ka eelpool korduvalt nimetatud Hans Sloane'i haua. Aga jõe pool on veel üks kuju, toolil istuv Thomas More. Jõukas ja edukas jurist, hilisem kuninga lordkantsler. Tema maja oli siin lähedal. Aga kui Henry VIII end anglikaani kiriku peaks kuulutas, siis More otsustas katoliiklusele truuks jääda. Kuningas lahendas olukorra sellega, et lasi More'i 1535. aastal hukata ja asus ise tema majja elama. Täpselt 400 aastat hiljem, 1935. aastal kuulutati vaene Thomas pühakuks.

Läbime pisikese pargi Ropers Gardens ja meie ees on uhke Crosby Moran Hall. Selle ehitas Sir John Crosby 1466. aastal hoopis teise kohta - Bishopsgate. Seal elas muide kuningas Richard III. Aga 1910. aastal see hoone teisaldati tükkhaaval siia ning on kaitsealune ehitis.

Läheme läbi pargikese tagasi ja liigume edasi mööda tänavat Old Church Street. Maja nr 46 seinal näeme lehma pead kujutavat skulptuuri, see on meenutus sellest, et aastasadu asus siin meierei. Jätkame teed kuni jõuame uuest tänavani, millelt alustasime - king's Road. Seal pöörame paremale ning teeme väikese põike paika Carlyle Square, sellest mehest oli eespool juttu. Edasi minnes möödume rohealast Dovehouse Green. See oli 1882. aastani eelpool nimetatud kiriku surnuaed. Praegu kena koht, kus sooja ilmaga puude varjus pisut jalgu puhata.

Edasi minnes näed majal nr 131-41 kärtsrohelisi keraamilis plaate. See on endine Temperance Billiard Hall, ehitatud 1912..14. Piljardiga lõpetati seal 1960.a., praegu on seal antiigipood, saad sisse astuda ja interjööri imetleda.

Pisut maad edasi on üks omapärane hoone, mida tuntakse kui Pheasantry. Sissepääsuks on triumfikaar, millel neli pronksist hobust veavad kaarikut. See oli kunagi kunstniku Amédée Jouberti ateljee ja väljapanekute koht. Praegu on seal restoran.

Edasi minnes näeme seintel mitmeid siniseid silte, mis tähistavad kuulsate isikute elupaiku. Näiteks Helen Lyndon Goff, keda meil vist eriti ei tunta, aga ta oli üks parimaid Mary Poppinsi osatäitjaid.

Võiks veel põigata umbtänavale Bywater Street. See on üks Londoni "vikerkaaretänavaid". Ei, mitte see, mida teie mõtlete. Seal on iga maja isemoodi erksavärviliselt värvitud, mõneti kaootiline, aga omamoodi ilus.

Ja olemegi tagasi metroojaama juures, kust oma teekonda alustasime.