Algul, kui Londoni metroo rajati, vedasid ronge auruvendurid. Aga vedurikorstnate suits oleks peatselt reisijad lämmatanud. Seepärast tehti tunneleile õhuavad, et toss välja lasta. Hiljem, kui ronge hakkas liigutama elekter, uutele liinidele neid avasid enam vaja polnud ja tunnelid ehitati ka sügavamale. Aga vanade tunnelite õhuavad on senini alles. Aga vaevalt sa neid Londonis jalutades kunagi märkad. Paljud sellised õhutusavad paiknevad hoonete vahel hoovides. Aga kui need on avalikes paigus, on need väga hästi maskeeritud. Järgneval kahel fotol näedki selliseid paiku. Esimesel juhul on auk ümbritsetud tiheda hekiga, teisel asub see ausamba taga. Metroojaamast pargi poolt väljudes tuleb jalutada kirde suunas.
Väga omapärane tänav. Oleks nagu mingi keldritunnel, aga tegelikult tänava õigustes. Kõik majad selle ümber on ehitatud uued, tänav on ainus, mis on jäänud ajast, mil siin seisid hoopis teistsugused majad. Soovitatav jalutuskäiguks õhtusel ajal, siis pidi siin kummitama.
Sloane Square - The 'Venus Fountain'. Seisab siin väljakul alates 1953. aastast. Skulptor Gilbert Ledward. Ülal on kujutatud Venust, aga alumisel vaasikujulisel osal on stseenid kuningas Charles II-st koos tema armukese Nell Gwynn'iga Thames'i ääres. Kahjuks neid kujutisi voolavas vees hästi ei näe, veel vähem saab pildistada.
All Hallows by the Tower on väga vana kirik. Palju huvitavat on seal vaadata. Aga tasub ka keldrisse laskuda. Ühes kohas on põrandaks vanade roomlaste rajatud tee kivisillutis, mis hiljem jäi ehitatava hoone keldrisse. Aga ühes vitriinis võib näha kirikuraamatut, milles on registreeritud (paber noolekesega viitab sellele kohale) USA kuuenda presidendi John Quincy Adams'i abiellumine Louise Catherina Johnson'iga 26. juulil 1797. aastal selles kirikus.
Kirik St George The Martyr. Torni neli kella vaatavad eri ilmakaartesse. Öösel on kolm numbrilauda valgustatud, neljas mitte. Miks, täpselt ei tea, aga rahvasuu teab rääkida, et sealtkandi inimesed ei tahtnud hästi kirikumaksu maksta.
Väga omapärane jalakäijate tõstesild üsna Paddingtoni jaama lähedal. Samas kanalil asub ka teine sild, mis keerab end rulli. Enamasti tõstetakse neid reedeti keskpäeval.
Hoone väravaga, millest pääseb väljakule nimega Horse Guard Parade. Aga hoone tipus on kell. Noh, ja mis siis? Aga kui kella lähemalt vaatad, siis hakkab silma, et muidu kena kella numbrilaual on kellaaja kaks kohal tume laik. Milleks ometi? Kui teise pildi võttekohalt mõtteliselt paarkümmend meetrit vasakule astuda, oleme paigas, kus hukati kuningas Charles I. Ning see juhtus just kella kahe ajal päeval. Mõned küll kahtlevad selles, aga paremat seletust pole keegi ka pakkunud.
Hotelli Millennium restoranis mürgitati endine vene spioon Aleksandr Litvinenko polooniumi isotoobiga 210. Aine kogus, mis teetassi lisati, maksab vabaturul üle miljoni dollari. Kahtlemata kõigi aegade kõige kallim tass teed. Hotelli omanikud vist ka ehmusid, nüüd kannab see hotell nime The Biltmore.
Praegu on kogu Londoni ühistransport koondunud nimetuse alla TfL (Transport for London). See on igati mugav, oma transportdikaardiga saad kõiki ronge, busse, tramme kasutada. See pole muidugi alati nii olnud, omal ajal oli suur hulk firmasid, mis muudkui tekkisid, kadusid, ühinesid ja muidugi konkureerisid.
Aga Londoni transpordi kirev ajalugu on koondatud vastavasse muuseumisse otse Covent Garden turu servas. Paik, mida tõesti tasub külastada, huvitavat nii täiskasvanuile kui lastele. On ka interaktiivseid eksponaate, mida lapsed oma käega katsuda saavad.
Üks härra tunduks nagu mobiiltelefoni hoidvat.
Kivi, mida peetakse millegi oluliseks sümboliks. Mille just, pole eriti selge.
Elizabeth Line on hiljuti valminud rööbastranspordi liin. Seda ei loeta metrooks ega loeta ka raudteeks. Midagi isevärki. Tohutu pikad rongid, liiguvad kiiresti ja vaikselt, ühendavad Londoni erinevaid ääreosi läbi kesklinna. Valmimine võttis kauem aega kui loodetud; läks maksma rohkem kui kardetud - aga võimas sai tõesti!
William III ratsamonument. Tundub olevat igavavõitu ratsakuju. Kellele see 1688. kuni 1702.a. valitsenud kuningas ning tema ratsutamine ikka korda läheb? Aga tegelikult peidab monument endas salamärki. William III suri kukkudes hobuselt kui tema ratsu komistas mutimullahunnikule. Ning kui hoolikalt monumenti vaadata, näeme seda mullahunnikut ka hobuse jala all.
Carlton Tavern, üks vana kõrts. Aga tegelikult on see "Versioon 2". Üks kinnisvaraarendaja tahtis siia ehitada elumaja, sellise nagu pildil paremal paistab. Aga selleks talle luba ei antud, sest hoone oli riikliku kaitse all. Arendaja suutis kõrtsi mingil ettekäändel paariks päevaks sulgeda ning ühe ööga lammutati maja maha. Aga seda arendaja ilmselt kahetses. Asi läks kohtusse ja arendajat kohustati hoone omal kulul täpselt taastama. Seadused on sealmail karmid. Arendaja pidigi seda tegema. Asja lihtsustas see, et kaitsealusest ehitisest olid olemas väga täpsed joonised.
Kena seltskond vasakul pool Paddingtoni jaama. Kaks taburetti on veel tühjad, võid seltskonda istuda.
Sild üle Regent Canal'i. Teisel pildil on sambal näha sooned. Need on kulutatud köitega, kui praami kaldalt hobustega edasi veeti. Aga sooned on sambal mõlemal pool. Miks? See on seotud asjaoluga, et seda silda on ehitatud kaks korda. Kord vedas aurujõul paat enda järel praami, millel oli lastiks üle tonni püssirohtu. Aga just selle silla all ilmselt lendas korstnast säde... Püssirohu plahvatus hävitas silla. Mõned paadi detailid olevat lennanud mitmesaja meetri kaugusele. Aga massiivsed sambad jäid terveks ja pandi uue silla ehitusel kohale tagasi. Ning mõned neist ilmselt teistpidi, mis seletabki sooni mõlemal küljel.
Londonis on ligikaudu tuhat sinist ümmargust silti, mis tähistavad paiku, kus kuulsad isikud on kas elanud, töötanud või viibinud. Aga see siin on eriline. Danger Mouse oli salaagent eelmise sajandi kaheksakümnendate multifilmidest, briti laste suur lemmik.
Kuninglik arsenal. Siin valati Briti armeele kahureid. Esimesel pildil pole kirik (nagu ekslikult võib arvata), vaid valukoda. Kogu kompleks oma uue ja vana arhitektuuriga läbisegi meenutab ehk pisut Noblessnerit Tallinnas. Aga muidugi on kogu kompleks palju suurem.
"Õuduste kuningas" Alfred Hitchcock on sündinud paigas Leytonstone Ida-Londonis. Tema sünnimaja enam pole, seal kohas on nüüd bensiinijaam. Aga Leytonstone'i metroojaama ees ühenduskoridoris on seintel mosaiigid motiividega selle mehe filmidest. Hea iseendale viktoriini korraldada - mitu filmi tunned ära.
St John the Baptist kiriku aed. Kummaline hauamonument. Legend räägib, et üks mees tegi korralduse maksta ühele isikule tema varast igakuist toetust "kuni ta veel maa peal on". Pärast tema surma otsustati puusärk kõrgele maa kohale tõsta, et too isik ikka toetust edasi saaks.
Huvitav legend küll, aga ei vasta tõele. Tegelikult too mees ja tema abikaasa on ikkagi maetud maa alla. Selle kummalise hauamonumendi projekteeris nende poeg. Ei tea küll, miks.
Kunagi oli Inglismaal suur vaimustus Egiptuses tehtud avastustest. Seoses sellega läksid ka sfinksid väga populaarseks. Üks huvitav näide sellest on Richmond Avenue, mille ühel lõigul on kõik majad dekoreeritud pisikeste sfinksidega.
Inglite pilte ja kujusid oleme kõik ilmselt palju näinud. Aga kas oled näinud inglit, kes räägib telefoniga?
Selliseid silte võib näha Londonis mitmel pool. Ning võib uskuda, et selles kohas näidatud ajal ei juhtunud tõesti midagi. Nimelt üleminekul juliuse kalendrilt gregoriuse omale, jäi see päev lihtsalt ära. Päeval, mida pole olnud, ei saa tõesti midagi juhtuda.
Seda on Tallinnaski nähtud. Vanast majast on jäänud vaid esisein, tahapoole on ehitatud uus maja. Mingi respekt vana maja suhtes siiski on olnud, vana ukseava on kinni laotud ja on ilmselt täiesti teadlikult teist värvi.
II MS ajal kardeti, et saksa väed võivad Londonisse tungida. Seepärast rajati olulistesse kohtadesse, nagu raudteejaamad, spetsiaalseid kaitserajatisi, kust sai vajadusel sissetungijaid tulistada. Enamik neist säilinud pole, aga jaamas Putney Bridge võib üht sellist veel näha.
Omal ajal oli Londonis palju spetsiaalseid ahje (kiln) keraamika põletamiseks. Säilinud on neist vähe, üks näiteks Põhja-Kensingtonis. Aga see siin on tegelikult vaid reklaamiks keraamikafirmale.
Meie jaoks seostub ehk sõna "keraamika" lillevaaside ja muude nipsasjakestega. Aga kivid, millest on ehitatud paljud Londoni kaunid majad? Ning ka lõvi, mida näed Westminsteri silla idaotsa juures, on osade kaupa "küpsenud" neli päeva ühtlasel tulel keraamikaahjus.
II MS ajal pommitati mitte vaid Londoni kesklinna. Ka äärelinna majad said tabamusi. Ka siin seisis kord üks maja. Aga alles on sellest vaid kamin, millega ruume köeti.
Ära arva, et see saun pisike on. Nagu siinmail kombeks, olulised ruumid on maa all.
Joogivee pump on esimest korda kaardil näidatud aastal 1574. Aga vett said linnaelanikud siit juba palju varem.
See "majakas" on ilmselt ehitatud vaid maja kaunistuseks. Läheduses pole ühtki laevatatavat veeteed, kuhu see ära paistaks. Londoni ainus tegelik majakas asub kohas Trinity Buoy Wharf. Aga seegi pole mõeldud navigeerimiseks, vaid meremeestele õppevahendiks.
Abney Park kalmistu. Huvitav selle poolest, et sinna on istutatud puud sissepääsust alates nende ladinakeelse nime järgi tähestiku järjekorras. Sinna on maetud hulk tuntud inimesi, sealhulgas näiteks Päästearmee looja William Booth abikaasaga. Seal on ka memoriaal Ilmasõdades osalenuile ja kena kabel, mis alles mõned ajad tagasi oli haledas seisus, aga praegu kenasti korda tehtud.
Londoni linnamüüri säilinud osa. Tundub ikka üsna haledake. Vähemalt midagi, milles Tallinn üle lööb.